Korea

Just natukest aega tagasi jõudsim ma Koreast Nagoyasse. Õigemini oleks vist öelda isegi Seoulist, sest muudes kohtades ma ei käinudki. Ma avastasin, et Jaapan on mulle nii koduseks saanud, et ma võrdlesin pidevalt Jaapanit ja Koreat :D Aga üldiselt olen reisiga rahul ja Seoul oli väga super.

Kõigepealt jäi Koreas kohe silma, et inimesed on palju pikad. Pmt eurooplastega samat kasvu. Kui Jaapani meest keskmine pikkus on kuskil 170 cm, siis Koreas ma arvan, et enamus mehi, keda ma nägin olid 175-185 cm. Muidugi oli ka lühemaid, aga noored tundusid kõik ikka palju pikemad. Muidugi oli ka üle pika aja võimalik näha pikki tüdrukuid, nii harjumatu. Selle kasvu kohta oskan nii täpselt rääkida just selle tõttu, et kunagi mu tuutor küsis, et arva, palju Jaapani meeste keskmine pikkus on. Naiste kohta me ei rääkinud, aga ilmselgelt on see meeste omast lühem. Jaapanlastel on kohati kasvu osas kompleks: soovitakse olla pikemad.

Kui olete näinud Korea popmuusika lauljaid, siis teate, et tegu on kohati isegi liiga üles mukitud lauljatega. See on ka korealastele mõju avaldanud: noored, eriti paistsid silma mehed, hoolitsevad väga enda välimuse eest, mille tõttu suurem osa noori olid väga stiilselt riides. Eriti kui võrrelda Eestiga. Samas kui ma mõtlen, siis tegelikult Lääne-Euroopale sarnanes see.

Metroo on väga odav, enamasti maksab pilet alla euro, mis teeb transpordi umbes kaks korda Jaapanist odavamaks. Takso on ka suhteliselt odav, julgen väita, et isegi odavam kui Eestis. Peale istudes on alustamistasu sees juba teatud hulk km ja kaks korda kui kasutasime taksot ei läinud summa üle 5. euro.
Jaapanis on nii paberpilet kui ka elektrooniline kaart, mida saad piletina kasutada. Seoulis ainult elektrooniline kaart, mis on ka minu meelest palju mõistlikum, sest sa ei pea pidevalt mõtlema, palju see peatuste vahe siis maksab. Samas ei meeldinud mulle süsteem, et kohe alguses võtab ta miinimumsumma maha. Nimelt kui ma ükskord valele suunale istusin ja siis ümber istuda tahtsin, sõitsin ma sissetuldud peatusesse tagasi (sest selles teises peatuses pidi teise suunaga rongile saamiseks väravatest läbi minema) ja mõtlesin, et vahetan suunda. Selleks aga pidi jälle minema väravatest läbi ja uuesti väravatest sisse. Jaapanis on igal pool nii, et peale väravatest sisenemist saad valida emma-kumma suuna. Seoulis muidugi on selliseid jaamu ka, aga mitte igal pool.

Korea on hoopis teistsugune kui Jaapan. Samas eks ühiseid punkte on ka palju. Inglise keelega korealased samuti ei hiilga. Isegi kui keegi suudab mõne lause päris hea hääldusega öelda, siis kui natuke veel räägid, siis saab kohe aru, et sellega ka nende oskus piirdub.

Koreas on ka teed päris heas olukorras, kindlasti palju paremad kui Eestis. Samas nägin üle pika aja ka mõnda auku tees :D päris imestasin. Korealastel peaks vist kummardamine ka kultuuriosa olema, kuid seda nad siiski nii palju ei tee. Ainuke, keda ma kummardamas nägin, oli lennujaama ekspressrongi töötaja.

Jaapani teeninduskultuurile ei saa vist miski vastu. Mitte, et Koreas see halb oleks olnud, vaid lihtsalt oli ootamatu näha teenindajaid mitte alati rõõmsalt klienti tervitamas, vaid lihtsalt oma mobiilis istumas või siis ka näiteks tülpinud näoga teenindajaid näha. Muidugi on mõned Jaapanis elavad välismaalased öelnud, et see pidev mask, mis Jaapanlastel ees on, hakkab mingi hetk võlts tunduma. Samas mulle ei ole ja ma tunnen, et mulle meeldib, et kui ma poodi, restorani jne lähen, et mind a l a t i teenindab naeratav teenindaja.

Seouli arhitektuur on väga variatiivne, erinevaid majasid on väga palju. Seouli linnavalitsus on klaasist ehitis, mis on kuidagi vooklev :D

Üllatav oli näha igal pool väikeseid poekesi, lette. Vahepeal tundus, et Baltijaama turg on tulnud Seouli tänavatele :D Sest teatud linnaosad on täis väikeseid letikesi, kus müüakse erinevaid asju. On võimalik osta vist kõike. Jaapanis on olemas shotengaid: pikad tänavad täis poode, samas tegu on ikka brändipoodidega või vähemasti on näha, et tegu ametliku asjaga, Seoulis aga ma selles nii kindel ei oleks: müüdi kõike ja välimuselt kohati väga kahtlase kvaliteediga. Memmesid oli ka palju, kes teenisid vist pensionile lisa.

Jaapanis olen ma näinud mõnda eluheidikut, kuid tõenäoliselt nad hoiavad ikka suurtest keskustest eemale. Seoulis oli võimalik näha elu hammastataste vahele jäänud inimesi tunduvalt rohkem. Enamasti leidsid nad magamiseks koha maa-alustes tunnelites vms. Neid ei olnud just palju, aga torkasid silma.

Kui vaadata Korea rahvastiku statistikat, siis tundub, et välismaalasi ei tohiks peaaegu üldse olla, kuid Seouli teatud linnaosade kohta ei saa seda kindlasti öelda. Üks selline populaarne hängimise koht on Itawon. Ja seal peatänaval oli nii palju välismaalasi, et tundus täitsa uskumatu. Järjest tulid europiidse välimusega inimesed. Seda võib muidugi seletada sellega, et USA-l on päris suur sõjaväe kontingent Seouli lähedal ja nende sõjameeste pered, kas külastavad või lausa elavad Seoulis. Samas, oli ka asi, mille peale mul suu lahti kukkus. NImelt Itawonis ringi käies sattusin ma tänavatele, mis olid täis mustanahalisi, kes rääkisid mõnda Aafrika keelt ja siis moslemeid, kes kandsid enda maale vastavat riietust, ka mehed. Ja ei, tegu ei ole turistidega. Nendel on seal hulganisti poode ja söögikohti. Ega kõige turvalisemalt seal ennast küll ei tundnud. Korealased ka neid tänavaid vist väldivad.

Väga lahedad on Koreas kohvikud. Tõenäoliselt USA vägede tõttu on avanud oma esindused väga paljud erinevad USA kohvikubrändid. Käisin nt. Coffee Beans 'is ja CNN'i kohvikus.

Ma arvan, et kuna tegu oli mu teise Aasia riigiga, mida ma külastasin, siis paratamatult tekkis mul võrdlus Jaapaniga. Samas eks põhisõnum ole, et Seoul oli äge linn ja oli võimalik näha-vaadata, mida kujutab ette üks Aasia majandushiiu pealinn.


Labels: